Luksuslikud mullid Titanicul

Kui 1912. aasta aprillis alustas oma esmareisi RMS Titanic, sümboliseeris see ajastu tipptaset luksuses ja inseneriteaduses. Ent vaatamata laeva enneolematule hiilgusele ja selle pardal pakutavale ekstravagantsele elustiilile, jäi üks traditsiooniline merendustseremoonia täitmata - Titanicut ei ristitud kunagi šampanjapudeliga. See ebatavaline detail lisab traagilise laevahuku loole omamoodi iroonilise varjundi, arvestades, et šampanja oli laeva esimese klassi reisijate jaoks asendamatu osa elamusest.

White Star Line, laeva omanik, oli koostanud esimese klassi reisijatele äärmiselt laiaulatusliku veinikaardi, mis sisaldas 1910. aasta andmete kohaselt kümmet erinevat šampanjat. Laeva varudes oli umbes 1500 pudelit veini, millest ligikaudu poole moodustas šampanja, ning lisaks 63 kasti šampanjat kaubana. See muljetavaldav valik tagas, et isegi kõige nõudlikumad maitse-eelistused said rahuldatud. Sel ajastul oli šampanja tarbimine kõrgklassi seas laialt levinud, sümboliseerides staatust ja pidulikkust.

Titanicu esimese klassi "majaveiniks" peetakse 1907. aasta Heidsieck & Co Monopole Goût Américain šampanjat. Nimi Goût Américain ehk "Ameerika maitse" viitab selle šampanja märkimisväärselt magusamale stiilile, mis oli tolleaegses Ameerikas ja ka Venemaal eriti hinnatud. Selle šampanja dosage ehk lisatud suhkru kogus oli vahemikus 100 kuni 165 grammi liitri kohta, mis on oluliselt magusam kui tänapäeval valdav Brut (kuiv) stiil. Näiteks tänapäevane Brut šampanja sisaldab tavaliselt alla 12 grammi suhkrut liitri kohta. Heidsieck & Co Monopole oli tollal Vene keiserliku õukonna lemmik ja patenteeritud tarnija.

Šampanjat pakuti esimese klassi reisijatele ohtralt nii suitsetamis- ja joogiruumides, kus sai nautida klaasikest mullitavat jooki kaarte mängides ja sigarit suitsetades, kui ka uhketel mitmekäigulistel õhtusöökidel. Lisaks Heidsieck & Co Monopole'ile olid veinikaardil ka teised tuntud šampanjamajad, näiteks Moët & Chandon, mille korke on laevavrakist samuti leitud. Veinivalik oli hoolikalt kureeritud, et täiendada peeneid roogasid, alates austritest ja lõhest hollandi kastmega kuni veiseliha ja ulukilihani.

Üks erakordsemaid leide seoses Titanicu šampanjadega on merepõhjast päästetud pudelid. 1907. aasta Heidsieck & Co Monopole Goût Américain šampanja pudeleid on leitud nii Titanicu vrakist kui ka Rootsi kaubalaeva Jönköpingi vrakist, mis uppus Läänemerre Saksa allveelaeva torpeedorünnaku tagajärjel 1916. aastal. Jönköpingi pardal oli 3000 pudelit sama šampanjat, mis oli teel Vene keiserlikku õukonda. Merepõhja tingimused - pidev jahe temperatuur umbes 4 °C, täielik pimedus ning sügavusest tulenev rõhk, mis peaaegu võrdsustus pudelisisese rõhuga - osutusid ideaalseks laagerdamiskeskkonnaks, säilitades šampanja märkimisväärselt hästi.

Need päästetud pudelid on andnud harukordse võimaluse maitsta möödunud ajastu šampanjastiili. Kuigi algsed maitsenoodid olid tänapäevase maitsepaleti jaoks liiga magusad - meenutades pigem moosi kui šampanjat -, on Heidsieck & Co Monopole loonud Goût Américainist uue tõlgenduse. See kaasaegne Cuvée (segu) on kohandatud tänapäevaste maitse-eelistustega, pakkudes siiski vihjeid algsele retseptile, kuid oluliselt vähendatud suhkrusisaldusega. Analüüsitud veinid näitasid muljetavaldavat tasakaalu ja kaunist kuldset tooni, säilitades ka märgatava karboniseerituse.

Titanicu šampanjade lugu on enam kui lihtsalt ajalooline fakt - see on aken ajastusse, mil luksus ja elegants olid eluviisi lahutamatu osa. See meenutab, kuidas maitse-eelistused arenevad ja kuidas veinid kannavad endas lugusid. See lugu paneb mõtlema joogi pikaealisuse ja lugude üle, mida iga pudel endas peidab, olgu see siis pärit luksuslaeva pardalt või tänapäevasest veinikeldrist. Iga mull kannab endas killukest ajaloost, mis ootab avastamist.