Marie Antoinette'i müüt ja coupe-klaas

Romantiline lugu Marie Antoinette'ist, kes olevat tellinud vahuveiniklaasi, coupe, oma vasaku rinna järgi, on veinisõprade seas visalt püsiv. See anekdoot maalib pildi ekstravagantsest kuningannast ja dekadentlikust õukonnast, kuid reaalsus on tunduvalt proosalisem ja ajalooliselt ebatäpsem. Kuigi legend on lummav, ei vasta see tõele.

Coupe-klaas, tuntud ka kui šampanjakauss, pärineb tegelikult Inglismaalt 17. sajandist, umbes aastast 1663. See loodi vahuveini serveerimiseks, kaua enne Marie Antoinette'i sündi 1755. aastal. Kuigi klaas nautis Prantsusmaal suurt populaarsust 18. ja 19. sajandil, ei olnud kuninganna selle disaini inspiratsiooniallikaks. Marie Antoinette'il olid küll jatte-téton'id - rinnakujulised piimakausid, mille Louis XVI lasi valmistada tema Rambouillet' lossi piimafarmi jaoks 1787. aastal -, kuid need olid mõeldud piima joomiseks, mitte vahuveini serveerimiseks.

Inglismaa vahuveini teerajajana

See müüt varjutab tihti olulist fakti: vahuveini sihipärane tootmine ja selle meetodi dokumenteerimine sai alguse hoopis Inglismaal. 1662. aastal esitas teadlane Christopher Merret Briti Kuninglikule Seltsile (Royal Society) kaheksaleheküljelise dokumendi, mis kirjeldas veini sekundaarset kääritamist pudelis. Merret kirjeldas, kuidas suhkru lisamine veinile - tänapäevase liqueur de tirage (kääritust alustav suhkru- ja pärmisegu) eelkäija - tekitab pudelis teise kääritamise, muutes veini "elavaks ja sädelevaks". See oli esimene teadaolev kirjalik kirjeldus meetodist, mida hiljem hakati tundma kui méthode champenoise ehk traditsiooniline meetod.

Merreti avastus oli võimalik tänu teisele inglaste olulisele uuendusele: tugevamatele veinipudelitele. 17. sajandi alguses hakkasid Inglise klaasitootjad kasutama söeküttel töötavaid ahjusid puiduküttel ahjude asemel, mis võimaldas toota oluliselt vastupidavamat klaasi. Sir Kenelm Digby oli umbes aastatel 1628-1630 seotud nende tugevate verre Anglais pudelite täiustamisega, mis suutsid vastu pidada sekundaarse kääritamise käigus tekkivale kõrgele süsihappegaasi rõhule. Prantsuse pudelid olid sageli liiga nõrgad ja kippusid plahvatama, mistõttu vahuvein oli seal algselt pigem ohtlik kõrvalsaadus kui sihipärane toode.

Champagne'i ja klaasi ajalugu

See Inglise teaduslik ja tehnoloogiline eelis ilmnes aastakümneid enne, kui prantsuse benediktiini munk Dom Pérignon hakkas Champagne'i piirkonnas oma tööd tegema. Kuigi Dom Pérignon on laialdaselt tunnustatud šampanja isana, keskendus tema töö peamiselt vaiksete veinide kvaliteedi parandamisele, segamise (assemblage) ja pudelis kääritamise protsessi täiustamisele, mitte vahuveini leiutamisele. Merreti töö eelnes Dom Pérignoni esimesele reisile Champagne'i ligi kolmekümne aasta võrra.

Coupe-klaas püsis populaarsena sajandeid, kuid selle laia suu tõttu kadusid mullid kiiresti. See ei olnud probleem ajal, mil vahuveini joodi kiiresti, sageli ühe sõõmuga, ja sade valati seejärel kaussi. Kuid 19. sajandi lõpuks hakkas flute-klaas (piklik, kitsas vahuveiniklaas) populaarsust koguma, kuna selle kuju säilitas mullid paremini, pakkudes elegantsemat ja kauem kestvat elamust. Tänapäeval eelistavad paljud eksperdid isegi tulpikujulisi veiniklaase, mis võimaldavad vahuveini aroomidel paremini avaneda.

See ajalooline taust pakub sügavamat mõistmist vahuveini arengust ja sellega seotud kultuurist. Järgmine kord, kui vahuveini naudite, tasub mõelda mitte ainult Prantsusmaa hiilgusele, vaid ka Inglismaa 17. sajandi teadlaste ja klaasitootjate panusele. See on meeldetuletus, et veini ajalugu on täis üllatusi ja et parim viis seda hinnata on avatud meele ja uudishimuga. Erinevaid cuvée'sid tasub proovida nii coupe- kui ka flute-klaasist, et tajuda erinevusi aroomide ja mullide kestvuses. See aitab mõista, miks klaasi valik on oluline ja kuidas ajaloolised arengud on kujundanud meie tänapäevast vahuveinikultuuri.